Esmaspäev 29.06.09
Otsas on meie etendus! Veidi kurb meel on…
Eilne päev oli pikk – kaks etendust. Saabusime veerand neli päeval ja hobused said koju poole ühe paiku öösel. Meil nii ei vedanud, sest auto aku oli otsad andnud. Tänud G4S-ile, kes viitsis meiega seal pool tunnikest jamada.
Tegelikult oli hobustel raske päev. Esimene pool läks mängeldes. Nad käisid isegi kummardamas, aga kuigi vahepeal oli neil võimalus ennast pargis puude all jahutada, olid mõlemad teise etenduse alguseks päris närvilised. Robi puhul olid peamiseks põhjuseks kärbsed ja sääsed, kui Hannal lisaks veel ka see, et varss jäi koju. Kuigi see juba pea aastane (septembris on sünnipäev), saab ta ikka veel ema käest piima.
Kõik läks siiski õnnelikult ja hästi ning praegu mõtleme, et peaks vist nad vahepeal treileriga ’jalutama’ viima. Tuleb tulla teatri juurde parki ja siis peaks mängima sama muusika, mis etenduse ajal ja hobused saavad kenasti rohtu näksida. Tegelikult oleks mõttekas vist etenduse ’soundtrack’ laskta teha ja aeg-ajalt saaks siis kodus neile seda ette mängida. Eks kuluks endalegi ära…
Tänud teatrile – nii korraldajatele, näitlejatele ja üldse kogu meeskonnale. Ei taha nimesid eraldi nimetada, sest absoluutselt kõik olid enam, kui toredad. Tänud ka koorirahvale ja gümnaasiumi noortele, kes kõik aru said, kui pidid koomale võtma, sest hobustel oli vaja lavale minna ja üldse nende mõistva suhtumise eest….
Väga tore oli ja loodame, et me suutsime natukenegi etendusele värvi juurde anda ning kui see on nii ja meie teeneid ka edaspidi vaja peaks minema, siis meie oleme alati valmis!
Ratsutama võib meile aga alati tulla!
Ilusat suve kõigile ja peatse jällenägemiseni!
Hannah, Robi ja kogu Jäneste kamp
Hobupäevik oli suveunes kohe päris pikalt. Polnud ka eriti midagi kirjutada, sest hobused elasid oma rolli suurepäraselt sisse ja käitusid tõeliste professionalidena. Kohe treilerisse, kenasti maha, oma osa näidendis valmis ja tagasi koju. Uskumatu, aga tundus, et neile lausa meeldis see eriline vaheldus. Miks ka mitte? Kui inimesed armastavad vaheldust, miks siis loomad peaksid teistsugused olema. Kord, kui Tõnu bussiga meile tuli ja me asju valmis panime ning ust kinni lükkama hakkasime, siis avastasime, et meie koer, Bella, oli juba bussis valmis… Selge pilt, miks ühtedel on lõbus ja teised maha jäetakse? Täielik ebaõiglus!
Koerad jäid siiski koju, aga hobused on siiani tõesti uskumatult hästi ennast üleval pidanud. Ma arvan, et meid segasid vihmased ilmad rohkem, kui neid ja tõepoolest tundus, et nad lausa ootavad oma sõitu. Mõtlesime siin, et kui etendused läbi, siis peab Tõnu aeg-ajalt meile tulema ja peame hobused jalutama viima. Võimalikult teatri lähedale…
Päevadel, kui etendusi ei ole, tulevad nad vahetevahel vaatama, kas toimub sõit või ei toimu. Ootavad aia juures ja lähevad siis taas oma toimetuste juurde. Mine ja võta kinni, mida nad mõtlevad! Kuid ilmselgelt ei ole see kõik neile vastumeelne.
Loodame väga, et ka pealtvaatajatele on etendused olnud suureks rõõmuks ja vahelduseks.
Laupäev 06.06.09
Ega polegi eriti midagi järjeks kirjutada. Täna on meil vaba päev. Eile käisime linnas ja pean tunnistama, et minu eelmise sissekande väide ei osutunud tõeks. Kohe, kui Rakvere Teatri buss maja taha sõitis, tulid hobused kapakuga kohale. Robi ees ja teised kõik sabas. Hakka või uskuma, et soovivad vaheldust.
Proovis sujus kõik üllatavalt kenasti, kui mitte arvestada seda, et sadul pidi ühes stseenis peaaegu ära tulema, hobused kerjasid väsimatult leiba ja Hanna tõukas kõiki peaga, kelle valvsus kasvõi hetkeks uinus. Silmad pidid kogu aega ka kuklas olema.
Seekord oli aga kojuminekuga probleeme. Väike ehmatus tabas meid siis, kui Robi ennast lahti tõmbas, kuid tema tegi ainult paar kiiremat sammu puude vahele ja hakkas sööma. Treilerisse jälle ei tahtnud minna. Vaeseke oli nii väsinud, et kippus sinnasamasse magama jääma. Kuid eks ta sai ka kõige rohkem vatti. Ilmselt siis koduteel magas, sest karjamaal kappas teistega minema, kui tuul.
Loodame väga, et keegi meie päevikut ikka loeb, sest tahame siinkohal vabandada inimeste ees, kes tulevad võib-olla pühapäeval teatri taha meie hobustega kohtuma. Transpordi puudumisel ei saa NAD kahjuks sellest toredast päevast osa võtta. Nende eest laulavad Anu ja Maido kammerkoor Solare koosseisus. Teame, et see kedagi ei lohuta, kuid ei usu ka, et keegi eriti kurvastab. Pealegi – oleme täiesti olemas Loksa külas, Tamsalu vallas ja kõikide etenduste vaheaaegadel Rakveres.
Kolmapäev 10.06.09
Varem ei ole sissekandeid teinud, sest rahulik oli. Laupäev ja pühapäev olid meil vabad päevad, kuigi pühapäeval tulid Hanna ja Robi juba varakult aia äärde, et järsku ikka midagi juhtub. Lootus sureb ju viimasena! Vaesekesed jäid lausa tukkuma, kuid bussi ei tule ega tule. Sellistena jäid nad sinna mitmeks tunniks.
Ootavad pilgud…..
Esmaspäeval oli jälle tore päev, sai proovi. Muidu polnudki häda midagi, aga ootamine läks veidi pikaks ja lõpuks olid hobused juba väga närvilised. Hanna otsis oma varssa ja Robi lihtsalt tahtis kogu aeg kuhugi minna. Seega vürtsitas kogu näidendit nende hele hirnumine.
Teisipäeval jäime natukene hiljaks. See pole üldse ilus, aga midagi ei ole teha. Ootamatult tekkisid väikesed transpodiprobleemid. Lõpp hea, kõik hea! Seekord toimus kogu etendus kostüümides ja meie kartus, et järsku hobused ei tunne ära ja hakkavad perutama, osutus alusetuks. ega polegi eriti midagi järjeks kirjutada. Imre teatrist aitas meid hobuste hoidmisel ja see oli lausa suurepärane, sest nüüd sain mina ka etendusest osa võtta. Tänud talle! Muidu on kuidagi sündmustevaeseks jäänud see meie osalus etenduses, aga ilmselt on hobused rolli nii hästi sisse elanud, et käituvad nagu tõelised asjatundjad.
Ega polegi eriti midagi järjeks kirjutada. Täna on meil vaba päev. Eile käisime linnas ja pean tunnistama, et minu eelmise sissekande väide ei osutunud tõeks. Kohe, kui Rakvere Teatri buss maja taha sõitis, tulid hobused kapakuga kohale. Robi ees ja teised kõik sabas. Hakka või uskuma, et soovivad vaheldust.
Proovis sujus kõik üllatavalt kenasti, kui mitte arvestada seda, et sadul pidi ühes stseenis peaaegu ära tulema, hobused kerjasid väsimatult leiba ja Hanna tõukas kõiki peaga, kelle valvsus kasvõi hetkeks uinus. Silmad pidid kogu aega ka kuklas olema.
Seekord oli aga kojuminekuga probleeme. Väike ehmatus tabas meid siis, kui Robi ennast lahti tõmbas, kuid tema tegi ainult paar kiiremat sammu puude vahele ja hakkas sööma. Treilerisse jälle ei tahtnud minna. Vaeseke oli nii väsinud, et kippus sinnasamasse magama jääma. Kuid eks ta sai ka kõige rohkem vatti. Ilmselt siis koduteel magas, sest karjamaal kappas teistega minema, kui tuul.
Loodame väga, et keegi meie päevikut ikka loeb, sest tahame siinkohal vabandada inimeste ees, kes tulevad võib-olla pühapäeval teatri taha meie hobustega kohtuma. Transpordi puudumisel ei saa NAD kahjuks sellest toredast päevast osa võtta. Nende eest laulavad Anu ja Maido kammerkoor Solare koosseisus. Teame, et see kedagi ei lohuta, kuid ei usu ka, et keegi eriti kurvastab. Pealegi – oleme täiesti olemas Loksa külas, Tamsalu vallas ja kõikide etenduste vaheaaegadel Rakveres.
Sel nädalal kolisid “Vendade Lõvisüdamete” proovid teatrimajast välja. Terve esmaspäeva ehitati Rahvaaias dekoratsioone ja paigaldati tehnikat ning alates teisipäevast teeme kaks korda päevas väljas proove. Ümbruskonna inimesed on seda kindlasti kuulnud ja märganud, samuti need, kes Rahvaaias jalutamas ja mängimas armastavad käia. Ja sellega seoses on meil rakverlastele palve – kui te proovi ajal Rahvaaeda satute, siis järgige hoiatavaid silte, et mitte hobustele või vibunooltele ette jääda. Lihtsalt sellepärast, et mõnd tobedat õnnetust ei juhtuks. Näiteks sellist nagu täna – üks etenduses osalevatest hobustest muutus ärevaks ja pääses lahti… Aga laskem sellest, mis juhtus kõneleda hoopiski Hobupäevikul. Sest just seda me koos Jäneste talu rahva ja teiste toredate inimestega nüüd alustamegi.
HOBUPÄEVIK
Hobupäevikus kajastuvad järgmiste inimeste ja loomade juunikuu tegemised:
Jäneste pesakond:
Perenaine Anu
Peremees Maido
Tütar Eva
Noorem poeg Silver
Vanem poeg Rasmus
Minia Flo
Lapselaps Robin
Hobused: Rob Roy ehk Robi ja Hawannah ehk Hanna
Kogu Rakvere Teatri rahvas
Kammerkoor Solare
Neljapäev 04.06.09
Täna said alguse meie seiklused hobustega etenduses “Vennad Lõvisüdamed”. Tegelikult algas kõik eile, kui tõime koju treileri ja meie täkk, nimega Robi, arvas, et tuuakse võõras hobune. Tuli jooksuga aia äärde kekutama ja ei läinud enne ära, kui väljas pimedaks läks. Teisi hobuseid lasi ainult kaugelt vaadata.
Neljapäeva hommikul kell 10 oli Tõnu bussiga maja taga ja see mälestusväärne päev algas. Ilm ei soosinud meid mitte ja hommikune peen uduvihm kippus vägisi päris korralikuks sajuks muutuma. Kuid sellele polnud aega mõelda, sest aeg läks. Kahtlustasime, et hobuste pealelaadimine ei saa kerge olema. Hingasime siiski veidi kergemalt, kui Robi kenasti treilerisse astus. Tema on selline rahulik ja aeglane. Kuid mära, Hanna, on hoopis teisest puust. Silver ja Flo nägid ikka kõvasti vaeva, et küll meelituste, küll ähvardustega ta lõpuks ikka sisse saada. Kogu protseduur kestis oma kolmveerand tundi, millest 5 minutit läks Robiga.
Sõit oli lihtne (lihtsuse kohta peab küll Tõnu käest küsima) ja kestis natuke üle poole tunni. Treileri parkisime parki ja hobused tulid päris rõõmsalt maha. Eks nad olid veidi närvis ja Hanna otsis oma varssa, aga kõik olid veendunud, et valjuhäälsed hirnatused kuskil pargi sügavustes annavad näidendile ainult värvi juurde.
Tutvumine platsi ja inimestega läks ka üllatavalt kenasti, ainult Robi nuias kõigilt väsimatult leiba. Ennustasime, et juuni lõpuks on ta parasjagu paks ja matsakas ning ei mahu enam treilerisse ära.
Isegi saduldamisega ei olnud probleeme ja ka poisid, Jan ja Tim, said kenasti hobuse selga. Eks väikesi ehmatusi ju ka oli ja Robi astus Flole nagu muuseas jala peale, kuid üldiselt olime päris rahul. Kõik, kes soovisid said ratsutada ja tundus, et raskem osa on seljataga.
Siiski pidime veidi aja pärast järjekordselt Murphy seaduse õigsuses veenduma, sest kui tundub, et miski ei saa untsu minna, siis tuleb rahulik olla – midagi ikka läheb.
Päev sai läbi, näitlejad läksid laiali, mina passisin auto juures Robinit ja rääkisin juttu, kui järsku vaatan, et Silver ja Flo on Hanna õige pika köie otsa pannud. Robi oli juba treileris ja läks veidi aega enne, kui aru sain, mis tegelikult toimub, sest järsku nägin, kuidas Hanna, saba sirge taga, kihutas läbi heki tänavale ja linna poole minema. Peast käis korraga läbi sada mõtet – mis nüüd saab?! Aga kui midagi juhtub hobusega! Aga kui toimub mingi avarii! Kuidas me ta üles leiame… Flo ajas juba Robini treilerist maha, ruttu sadul selga ja kihutas sama teed minema, ise kummargil hobuse seljas ja vaene laisk Robi lasi galoppi nagu midagi.
Meie Silveriga istusime autosse ja neile järele. Õnneks näidati meile, et me peame linnuse juurde sõitma. Mina helistasin politseisse ja hoiatasin neid ning palusin abi. Silveri sundisin keelumärgi alt läbi sõitma ja lubasin kõik asjad korda ajada, kui peaks mingi jama tulema. Kogu aeg oli hirm hobuse pärast, sest teatavasti on meie autojuhid nii hoolimatud, et neid ei huvita ei hobused ega muud loomad.
Palju kergemaks läks, kui märkasime linnusemäe harja peal oleval rajal kahte hobust, kes kerge sörgiga tuuleveski poole suundusid. Kohe oli selge, et Hanna jooksis ikka kodu suunas. Hobune võib oma 100 kilomeetrit koju tagasi minna, kui lahti pääseb. Vastas, linnuse ees, tegi bussitäis turiste neist pilte. Tore, kui keegi Rakverest nii hea elamuse sai! Kuid võib-olla nad mõtlesid, et see pidigi nii olema…
Sõitsime Tõusu tänavale vastu, aga Flo helistas, et nad on juba uuesti pargis ja kõik on korras. Pargi juures oli ka politsei, kellele me siis teatasime, et rahu Rakvere linnas on taastatud. Politsei tegutsemine oli lausa ülioperatiivne. Tänud neile!
Suure surmaga saime Hanna treileri peale (Robi astus lihtsalt rahulikult sisse) ja kui me Floga bussis istusime ning esimesest ehmatusest veidi toibunud olime, siis jagas temagi oma elamusi. Siiani ei saa me aru, kuidas Hanna sai üle suure liiklusega Tallinna tänava, sest kui Flo talle Robiga järele kihutas, ei lasknud ükski auto neid Vabriku tänava nurgast üle tee, kuigi Flo vehkis ja palus neil peatuda. Ukumatult hoolimatud inimesed on ikka meil. Üks auto jäi seisma siis, kui nad üles, linnuse poole keerasid.
Kihutasid nad siis tuulekiirusel üles mäe peale ja kohe, kui Hanna kuulis Robit hirnumas, kappas nende juurde. Ilma teise hobuseta ei oleks me teda enne kätte saanud, kui kodus. Lõpp hea, kõik hea!
Seda rõõmu, kui Robi ja Hanna teiste juurde said, kes kõik neid karjaaia väravas ootasid. Peab ütlema, et ka meie olime päris läbi – ainult väike Robin, kes vahepael autos magas ja muidu lihtsalt sõidust rõõmu tundis, oli väga puhanud ja tahtis kogu aeg tegutseda, mis meid üldse eriti ei vaimustanud.
Arutasime, et varsti on hobustel meist nii kõrini, et peidavad ennast põõsa taha ära, kui Rakvere Teatri bussi näevad. Kuid homme on jälle päev ja kuidas siis ikka nalja saab, kui ise ei tee…
Selline päev siis.
Anu
Jäneste talust
“Vendade Lõvisüdamete” lavastaja Üllar Saaremäe ja Korbi osatäitjad Jan Lucas Videvik ja Tim Leesnurm käisid külas Terevisioonil. Lõvisüdamete lõik algab 96 minutil, hiirega saab saadet õigesse kohta kerida.
Vaata saadet ETV arhiivist.
Kui üks järgnevates võidunumbritest on sinu loosipiletil, võta palun ühendust Rakvere Teatri kassaga tel 32 95 444
31, 78, 92, 110, 117, 144, 208, 225, 280, 299
Kavandid on laiali jaotatud ja kõikides töökodades käib usin askeldamine, valmivad ka esimesed kostüümid ning osad suurest ja võimsast lavakujundusest.
Siin on mõned kostüümikavandid mis ka videos mööda vilksavad.
Joonatan ja Sofia
Jossi ja sõdur
